24 h rogain Rauna, Läti. Euroopa meistrivõistlused.

See oli mu ammune helesinine unistus, minna kunagi päris (24 h) rogainile. Nüüd me Kairega käisimegi seal ära.
Lätis olid Läti teed, Läti kopratammid, Läti kraavid ja Läti risu. Rauna on vaevalt 50 km Eesti piirist, aga nägin seal palju sellist, mida Eestis pole kohanud. Ega ma ei tunne Eesti loodust ka kuigi hästi, aga erinevus üllatas. Arvasin, et küllap on seal kõik samuti kui meil.

Hommikul Eestist teele asudes olime Kairega samal mõttel- oleks juba kohal, rada planeeritud ja metsas. Kõik need eeltoimetused tekitasid ärevust. Viimasel rogainil Taevaskojas meie rajaplaneering just ei hiilanud. Suur toetaja, kaasaelaja ja kriitik Liina helistas veel viimastel päevadel korduvalt kui mõni mõte, mis meid aidata võiks, meelde tuli. Kaart käes, otsisime punktipesasid, mis kindlasti tuleks ära võtta. Selliseid piirkondi oli kaks: lääne- ja idapiirkond kaardil. Seejärel püüdsime leida pimedas liikumise piirkonna, pisut vähem keeruka orienteerumisega, mis oli kagus. Põhja ala jätsime lõpu parajaks tegemiseks, sest see on lähedal finišile ja on pisut lahjema väärtusega. Kagu- ja kirdenurk, samuti kaardi keskpaik jäid lahtiseks ja lõpuks tegime valmis kaks pisut erinevat teekonda minu ja Kaire kaardile, et siis saaks jooksvalt otsustada, mis parem on. Planeerisime võtta linnulennult max 74 km ja meie leitud parima planeeringu kohaselt andnuks see 312 punkti. Nagu hiljem selgus oleks see olnud Euroopa meistrite tulemus.

Viimased hetked enne starti

Esimeses, 24. punktis, oli SI jaama järjekord ja meeletu rabelemine- alguse asi. 50. ja esimene kopratammi ületus. Seejärel 67.-sse minek. Selgus, et maastik on väga risune ja aeglaselt läbitav. Jõudsime sellest risust nii palju juba tüdined, et otsustasime järgmisesse minna mööda teed ja seega 68.-sse.

Kõige raskemad olid esimesed 5 tundi minu jaoks. (Kaire, sa võiksid kommentaaridesse pikema omapoolse jutu lisada!) Kuulsin ühe emotsionaalse uudise vahetult enne starti, mis mu liimist lahti lõi. Sellele lisandus juba 3. tunnil teel 83.-sse päris valus komistamine kännu otsa- veri mulksus naha all ja säär läks pisut paiste. Kaire oskas kohe abi leida külmast ja märjast turbasambla kompressist, aga jalg valutas ikka päeva lõpuni ja tegi edasise liikumise tüütult ettevaatlikuks. Meeleolu oli selline, et läheks koju ja ütleks kõigile, mis ma neist arvan. Tõesti, aitäh sulle, Kaire, et mu välja kannatasid! Ja palun vabandust! Ma püüan edaspidi mõistlikum olla.

Samal hetkel saime aru, et me ei saa üldse aru, kus me oleme. Kusjuures olime seal ikkagi, kus arvasime, aga ei usaldanud endid piisavalt. Maastik oli väga märg, aga kaardil polnud sinist kriipsukestki. Läksime tagasi ja tegime mõttetu tiiru ning siis veel mõned mõttetud kilomeetrid suurele teele mööda Läti metsateed, et veenduda, kus me oleme. Läti metsatee on selline mittelooduslik jälg, mis on metsaveoki tekkeline ja koosneb kahest poolemeetri laiusest ja meetri sügavusest vett täis kraavist, keskel on kõrgendik, kus saab liikuda, kui liiga risune pole.
Seejärel jätsime 73 vahele, ei tahtnud jälle 2 km märgi raiesmikke ja võtsime ette 88 ja sellega kaasnevad kilomeetrid märgi ja risuseid maastikke.

Meil olid mõlemal kaardid ja kompassid ja olime nendega ka varem metsas käinud. Viimasel rogainil Taevaskojas olime ilma ühegi probleemita täpselt orienteerunud. Kuid seekord oli nii, et me jõudsime punki peamiselt lätlaste, eestlaste ja lohade järgi. Pooltesse punkidesse minek läks ikka täiesti pekki.  Peale iga punkti mõtlesime, et järgmisesse läheme hästi tähelepanelikult ja täpselt. Kirjeldasime valjuhäälselt teekonda, kuidas minna. Algul kõik sujus ja mingi hetk tunnistasime mõlemad, et jälle on pekkis ja kaart ja loodus kokku ei lähe.
See tundus algul uskumatu, et ma ei oska. Mingi hetk olin endas väga pettunud, aga siis sain aru, et mul ei tarvitse rahulolematu olla- sellise raskusastmega orienteerumine on lihtsalt täiesti üle jõu käiv ülesanne mulle, hetkel. Ma lihtsalt ei oska seda. Ma ei tea, kuidas see käib, kuidas seda tehakse. Samas saime ikkagi kõik punktid kätte, mida võtma läksime.

Üks arutlusobjekt oli meil Liina. Et mida Liina ütleb, kui me jälle mingist punktist "mööda jalutame" ja et me nii kaua ühest punktist teise läheme. Kaire arvas muudkui, et ärme Liinale ütle. Mina tuletasin meelde, et Liina tunneb ju arvutit ja saab kõik tulemused niikuinii teada. Jah, Liina ootused panid me õlule raske koorma. Võib-olla ainult mina tundsin seda. Mõtlesin kuidas Liina ütleks kohe, et siit tuleb ju nii minna ja siis sinna ja kuidas te aru ei saanud?

Algus näitas, et maastik on väga raskesti läbitav ja liigume planeeritust oluliselt aeglasemini. Otsustasime jätta kaardi keskosa võtmata. Suundusime 85.-sse, mis oli paras masenduse koht. See, et me selle üldse leidsime, tekitas heinakuhjast nõela leidmise tunde. Mu meelest me kogemata lõpuks komistasime punkti. Kaire, kas sa suudad taastada, kuida me sinna 85.-sse jõudsime? Kas me olime mingi hetk ka sellel teel, mis on kaardil? Mingit sihti mööda liikusime. Sihivõrgustikku kaardile praktiliselt märgitud ei ole. Liina, miks see nii on?

90. -sse jõudsime päris kenasti. Ilus õhtu oli. Nägime eestlasi, kes tundsid huvi, miks me kaardi lõunaosas oleme ja kas meil uneaeg ei hakka tulema ja imestasid, et me nii keerulistes punktides käisime. See tegi pisut nalja ja tekitas tunnet, et oleme ikka tublid ka natuke. No selle peale me üldse rada planeerides ei mõelnud, et kergem orienteeruda ja liikuda oleks. Ikka ainult saagile mõtlesime. Läksime täiega panema. Aga nii peabki, ma arvan. Kuigi me Kairega võpsikutes ekseldes ikka unistasime, et tahaks niimoodi rogainida, et võtta pisikesi punkte, liikuda teeradadel ja tunda rõõmu täpsest punkti minekust. Sest rõõmu sellest 24-tunnisest tegevusest oli tegelikult vähe. Või kuidas võtta. Rõõm oli seal olla ja rogainida, aga oleks tahtnud iseenda tugevust ja oskust rohkem nautida.

Edasi läks jooksuks, sest me saime "rongi peale". Olime aru saanud, et kui tahame hästi kohale jõuda, tuleb ikka küüti kasutada. Kairele tundus, et ühed lätlased olid meie peale pahased, et neil sabas tolgendasime. Aga ise nad liikusid nii täpselt, et polnud mõtet teisiti minna ka. Ühel hetkel möödusime neist, sest tahtsime Eesti rongiga sõita. Kaua sellel ei püsinud ja lätlased jõudsid järgi hetkel, kui tegime väikse vea. Nad olid sama viga tegemas, kui nägid meid tagasi pöördumas. Selle olukorra lahendasime me paremini, leidsime kohe õige teeotsa ja see tekitas rõõmu. Vastu pimedat läks kõik hästi, tuju oli hea ja liikusime oodatust kiiremini, võtsime ühe lisapunkti (48), et mitte liiga vara jõuda pimeda ajaks mõeldud tsooni.

91-e pidime veel valges kätte saama, aga ei õnnestunud. Hämardus, panime lambid pähe, ümberringi oli mitmeid võistkondi. Kaire oli väga asjalik, arutas erinevate inimestega, kus punkt peaks olema. Minul oli nõrkusehetk ja lootsin ainult teistele ega tahtnud üksi jääda. Kraavide rist, aga ühtki kraavi leida ei õnnestunud. Kui me siis ühe otsa üles leidsime, teadsin, et kammime neid nii kaua, kuni õige risti leiame. Leidsimegi. Olime nüüd Eesti rongis M60- Tiit ja Paul. Imetlesin, kuidas nad sealt  edasi suurele teele läksid, ma ei saanud mitte midagi aru. Pimeduse saabumine vist ehmatas.

Kaevupeatus. See oli ainus hetk 24 tunni jooksul kui me istusime maha, täitsime joogikotid ja sõime võileiba. Asusime teele sammukese varem kui meie M60 kaaslased, sest piinlik tundus neil järgi käia. Juba mõni aeg tagasi olime kaotanud KP-de kirjelduslehe. 61 pidi pildi järgi olema kraavide rist. Aga tegelikult oli väikese kraavi lõuna ots. Me otsisime ristumist, mida ei pidanudki olema. Tiirutasime seal ringi, kuni saime punkti sealt, kuhu olimegi algul läinud.

Edasi sujus väga kenasti. Hoolimata pimedusest võib öelda, et läksime punkti ja võtsime selle. Üht kraavi ületades kadus äkki pind jalge alt ja olin rinnuni vees, põhja kätte ei saanud, aga haarasin mingitest vitsadest ja ronisin välja. Ma arvan, et Ets suples samas kraavis, kirjeldus tema blogijutus klapib täpselt. Kairel oli tagavaraks võrkpesu, mille kaasa võtmist ma olin küll mimel korral maha laitnud, aga nüüd sobis see suurepäraselt minu märja pesu alla. Kui me riietumiseks peatusime, möödus meist M60 tiim. Tundus, et olime vahepealsed samad 3 punkti neist pisut kiiremini võtnud ja see tekitas hetkeks mõnusa tunde. Et ma polegi nii mõttetu mömm. Tegelikult võtsid nad ühe 3-se lisaks. Nii, et siis mömm ikkagi.

 94.-sse minek ilmselt ei unune meil Kairega niipea. Kaardi järgi tuli ületada 6 kraavi. Ringiga minnes ainult 2, aga millegipärast see variant ei tulnud kaalumisele, et mis seal siis ikka, üle kraavi juba hüpatud küll. Minu meelest oli neid kraave kõvasti rohkem,  kraavide ümber oli soine ja risune. Neid kraave me ületasime nagu konnad. Hüppasime ühelt mättalt teisele, käed ja jalad vees, aga et kere kuivaks jääks. Liikuma pidi suhteliselt kiiresti, sest mättad vajusid ja kauaks ühele mättale seetõttu jääda ei saanud. Kaire oli pioneer ja läks ees. Mäletan, et ütlesin üks hetk, et kardan. Ja tema vastas, et tagasi ta ka enam ei tule. Küsimus ei olnud üldse selles, et kas minna või tagasi tulla, loomulikult minna, aga naljakas oli seda sõna enda suust kuulda. Kraavid ei lõppenud ega lõppenud, loomulikult tekkis seepeale küsimus, et kus me siis üldse oleme. Punktis kohtasime jälle suusahunte Madist ja Priitu, kes olid meist mööda jooksnud ka õhtuhämaruses. Hea oli näha eestlasi ja eriti tore, kui mõni neist tuttav ka veel. Kuigi lahkusime punktist enne, korjas nende rong meid varsit üles. Päris mõnus kiire jooksuots oli, kui teel veel minu lamp ka kustus, tuli suusahunte mitte silmist lasta.
Ööks planeeritud punktid oli üks lust ja pidu. Aga öö ei tahtnud õigel ajal taanduda. Meil oli veel vaid üks lamp ja ees seisid väga rasked punktid.
89.-sse läksime mööda teed meeletu ringiga, kartsime, et kui ka Kaire lamp kustub, läheb liiga keeruliseks. Lõpuks koitis.

Järgmised punktid 92-80-100-53 tulid kõige raskemalt kätte. 92.-e ei suutnud täpselt orienteeruda, lõpuks läksime lõunasse kruusateele välja ja sealt uuesti punkti. 100.-sse minekul ei suutnud vältida maha võetud võsarägastikku. Mõnes kohas jalad maad ei puudutanudki, nii palju oli oksarisu. Hirmuga vaatasin neid peeneid ja pisut jämedamaid võsatüükaid. Et mis siis saab kui sellise endale sisse kukud...?? Punkt võetud, arvas Kaire, et sellest risust aitab ja 53.-sse läheme mööda teed, mida me aga ei leidnud. Ja mitte millegi järgi ei osanud end kaardil paika panna. Hämmeldusime järjekordselt, et isegi 5-se väärtusega punkti minek võib nii võssa minna. 53 oli jälle ilus kopratamm, millised andsid rogainimaastikule omapärase huvitava ja ka kauni ilme. Ma pole varem selliseid näinud. Suured, võimsad, kõrged- kõrguste vahe oma 3-4 meetrit. Tugevad. Uskumatu ehitusloom see kobras! Saime tunda, et kopra peale võib kindel olla, tema tammidest saab alati muretult üle.

Olulised punktid olid sellega võetud ja tuli otsad kokku tõmmata. Meeleolu oli hommikutundide sündmustest üsna nüri ja otsustasime jätta ära 95. See oli vale otsus. 53-38-69-40-34 lõpu asemel oleksime lühema 53-95-38-69-25-ga teeninud 6 punkti enam. Aga mõistus oli tuhmunud ja tekkinud juba teatav rahulolu tehtuga ja samas ka minnalaskmise tunne.

Kühveldasime viimaste punktide saagi ka kokku ja mõtlesime, et mis ta siis oli? Raskeks ei läinud. Und ei tulnud peale. Lõpu poole mul päka alt oli natuke hell, seal oli ka üks villikene nagu hiljem selgus. Oleks poolel maal pidanud tühjendama jalanõusid, aga ma ei uskunud, et sinna võib veel nii palju mahtuda peale minu jalgade. Seal villi kohas tundsin juba üsna algul mingit okast vms. Selle oleks pidanud välja võtma. Sääriseid oleks pidanud kandma siiski. Sääred jäid lugematutest hoopidest ikka väga hellaks.
Talusime uskumatult hästi seda, et meil läks orienteerumisega päris sageli täiest puusse. Aga reaalselt ei tekkinud muud mõtet kui et minna edasi ja võtta edasi oma planeeritud rada ja sama raskeid punkte. See oli nagu leppimine olukorraga ja iseenda puudustega. Et ega me ju alla andma ei tulnud siia, teeme ikkagi oma parima.Veel üks point oli see, et me peaaegu üldse ei jooksnud. Ei olnud seda tunnet ja Kaire ka peale ei käinud. Või siis, et kuhu sa ikka jooksed, kui ise ei teagi, kuhu joosta? Algne plaan oli, et jookseme teedel ja rajakestel, metsas mitte. Aga joostavat metsa praktiliselt polnud. Teid ja rajakesi kasutasime vähe.

Finišis

Arvan, et meie tiimi tugevamad küljed olid pidev liikumine, väärtuslike punktide võtmine ja väga kõrge rutiinitaluvus.  Aega kulus 23. 27, me oleks veel vähemalt ühe punkti võinud võtta, aga polnud piisavalt kindlad oma orienteerumisoskuses ja otsustasime lõpetada. Kaire mainis, et 24 h on normaalne, aga 36-e ei tahaks vist. Mulle tundus, et võib vabalt ka 36-e teha, kui selline oleks. Kaire, aga sa tuleksid ju minuga ikka kaasa 36-le?
Linnulennult  läbisime kõigest 49 km, arvan, et tegelik teekond oli kolmandiku võrra pikem, seega u. 75 km? Teenisime 209 punkti. Arvasime Kairega, et oleme finišiprotokolli lõpuosas, aga selgus, et 118. koht 280 tiimi hulgas, sealjuures 40-st naiskonnast 13. Tulemused tõstsid meeleolu, kuigi ma ei tea, kas ikka põhjendatult.
Järgmisel päeval juba sajandat korda kaarti uurides märkasin äkki, et põhja-lõuna suunda näitav nooleplärakas on kuidagi imelikult viltu. Jah, seda ma metsas ööpäev läbi kaart nina all ei märganud. Selle peale kadus üldse igasugune tuju rogaini meenutada. Nii räme eksimus. Seepärast me siis kaldusime pidevalt  paremale ja mina süüdistasin kompassi.

Selline tüüpiline õpilase tunne on nüüd, et läheks mängiks ühe korra veel ja siis tuleks palju paremini välja. Tõenäoliselt tulekski. Aga väga kihvt oli, aitäh!